Noppeid ajaloost

Digilaud CAD jooniste digitaliseerimiseks on pärit samast ajastust kui Douglas Engelbart'i poolt patenteeritud arvutihiir. Esimesed töötavad mudelid tulid välja 1957-1964.a. Algselt kujutas digilaud plaati, mille pealiskihi all paiknes tihe traatide võrgustik. Traatide võrgustik sidestus elektromagnetvälja kaudu plaadi pealispinnal liigutatava hiiretaolise kursoriga ja edastas arvutile koordineeritud signaale.

Digilaua 16-nupuline "hiir" Näha on tsentreerimisristiga "kursor"

CADi jooniseid oli paberilt arvutisse digilaua abil lihtne viia - nimelt kinnitati digilaua pealispinnale tavaline paberist joonis ja saigi hakata kursoriga jooni "jälitama". 1990.aastate esimesel poolel ja keskpaigas olid suuremad ja väiksemad digilauad Eestigi projekteerimisbüroodes üsna levinud vaatamata nende kõrgele hinnale.

Digilaua tõrjus turult välja skannerite masskasutusse toomine. Arvutiekraanil oleva kujutise digitaliseerimine tavalise hiire abil oli tunduvalt lihtsam ja kiirem. Nišitootena toodetakse digilaudasid senini.  Rohkem kasutuses oleva versioonina on praeguseni levinud väiksemad digilauad disaineritele eskiiside visandamiseks jne., samuti hieroglüüfide kirjutamiseks Ida-Aasia maades.

Digilaua ideest on tänapäeval välja kasvanud puutetundlikud ekraanid, interaktiivse tahvlid jt. sarnased seadmed.


Windows ME-d võib lugeda suurtele kodukasutajate massidele suunatud toote täielikuks läbikukkumiseks (sept 2000-okt.2001). ME versioon oli mõeldud Windows 98-t asendama, lisades sinna Windows 2000 omadusi, kuid kogu pakett sai kokku ebastabiilne, vigaste draiveritega ning enne kasutuses olnud DOS programmid ei suutnud seal peal sageli hakkama saada. Kõik see saigi põhjuseks, miks kogu toote elutsükkel oli vaid veidi üle aasta, kuni selle vahetas välja Windows XP. Kogu lugu tuletab meelde venelaste ütlust - "не мешай машину работать" - kui ikka midagi mõistlikku ei ole peale vilede ja kellade lisada, siis ära tee seda või vähemalt ära püüa seda uue tootena esitleda.

Nõukogude arvutitööstus on algusest peale olnud näide sellest, kuidas mahajäänud tehnoloogiaga püütakse vee peal püsida. Laialtlevinud on fakt (või hoopiski linnalegend?), et näiteks nõukogudemaa protsessor КР580ИК80, mis tegelikult on Inteli i8080A kloon, saadi originaalprotsessorist kiibi kihthaavalise mahalihvimise tulemusena. Kui Intel lasi oma protsessorikiibi tootmisse 1974.a., siis venelased suutsid saada tööstuslikult toodetava mudeli alles 5 aastat hiljem. Vastavat tehnoloogiat lääneriigid NLiidule ei müünud ja nõukogudemaa tööstustoodangu "tehnoloogilised iseärasused" tingisidki selle, et ühel kuuendikul kogu planeedist toodeti "maailma suurimaid mikroskeeme" :-)

Nõukogude arvutitööstus sai alguse II maailmasõja järgsetel aastatel, kui Sergei Lebedev asus looma Kiievis esimest nõukogude arvutit MESM. Kuna tolleaja arvutid olid kõik ainueksemplarid, siis võib seda arvutit ilmselt pidada venelaste enda loominguks. Nõukamaal oli aga vaja, et ka ideoloogiliselt oleks kõik korras, seega takistas nõukogude arvutiehitust nagu ikka viis vaenlast (kevad, suvi, sügis ning talv + rahvusvaheline imperialism) ja hoolimata sellest, et läbi aegade on venelaste hulgast võrsunud väljapaistvaid teadlasi, on süsteem kui selline tugevalt pärssinud vaba mõttetegevust.