Info- ja võrguühiskond

Jeremy Rifkin on oma raamatus "Töö lõpp" juba 15 aastat tagasi kirjeldanud üleminekut industriaalühiskonnast infoühiskonda.
Ta kirjeldab: "Üleminek kolmandasse töösturevolutsiooni seab kahtluse alla paljud meie meelisettekujutused progressi tähendusest ja suunast. Optimistide jaoks, ettevõtete peadirektorite, elukutseliste futuristide ja avangardistlike poliiitikute jaoks annab informatsiooniajastu koidik märku piiramatu tootmise ja kasvava tarbimise kuldajastu saabumisest, uutest ja veelgi kiirematest läbimurretest teaduse ja tehnoloogia vallas, ühinevatest turgudest ja kõigi soovide silmapilksest täitumisest. Teiste jaoks näib tehnoloogia triumf pigem kibeda needusena, reekviemina nendele, keda on üleliigseks muutnud uus globaalne majandus ja hingematvad edusammud automatiseerimise alal, mis on kõrvaldanud majandusprotsessist sellisel hulgal inimesi. Nende jaoks täidab tulevikku hirm, mitte lootus, üha kasvav raev, ja mitte rõõmus ootus. Nad tunnevad, et maailm läheb neist mööda ja tunnevad end üha vähem võimelisena sekkuma omaenda huvide kaitseks, nõudmaks endale kohta uues kõrgtehnoloogilises globaalses korrastuses. Nemad on globaalse küla heidikud"

Meil jääb üle valida kas püüda olla esimeste hulgas või jääda teiste hulka.
Kas on rohkem valikuid? Igaühel, meil, Eestil tervikuna...

Päris masendav, mis?
Run, Forrest, run!

Aga nüüd veidi nädalaülesandest endast kah:

Pekka Himanen jõuab oma ettekandes järeldusele, et infoühiskonna arengu juures on kõige olulisem pöörata tähelepanu ühiskonna süvastruktuuride arengule. Infoühiskond ei ole ülemaailmne infovõrk või internet misiganes vormis. Tehnoloogia areng aitab meid ainult juhul, kui sellega kaasnevad alusstruktuuride muutused. Et ettekanne on koostatud 2004.aastal, siis on praegu huvitav võrrelda, kuidas Pekka Himonen nägi ette globaalseid trende. Samas Pekka Himonen ise rõhutab, et tema analüüs ei ole mitte tulevikutrendide ennustamine, vaid juba sel ajal kehtivate suundade jälgimine.
Ettekandes toob ta esile kümmekond maailmas valitsevat trendi, mis on aktuaalsed ka praegu, nagu näiteks riikide püüd osta üle haritud tööjõudu, tööjõu globaalne jagunemine, ühiskonna vananemine jne. Ta võrdleb ka Euroopat, Ameerikat, Aasiat ja ülejäänud maid, leiab, et Euroopa Liidu riigid stagneeruvad ja Aasia riikidele saab osaks väga suur majanduskasv. Himanen toob Soomet esile, kui Euroopa eeskujulikku näidismudelit, kus heaoluriik seguneb infoühiskonnaga. Ta võrdleb seda nii Ränioru, st.USA kui ka Singapuri, st. Aasia mudeliga ning leiab, et kõigil mudelitel on omad eelised ja omad puudused.

Põhjalikumalt toob ta esile kümme Euroopa mudeli reformiseks vajalikku põhimõtet ja sotsiaalse arengu võtmekontseptsioonid.

Pekka Himanen toob esile selle, et  kolmanda maailma riikide võimalused on väga piiratud, kuna arenenud riigid arenevad lihtsalt kiiresti eest ära ja lõhe üha suureneb. Kui arenenud riigid peaks kinni oma lubadustest, siis peaks arenguabi vaesematele olema oluliselt suurem, kuid praegune olukord on häbiväärne. Et võimaldada ka kolmanda maailma riikidel arengus edasi jõuda, siis oleks heaks võimaluseks kasvõi tööjõu senisest vabam liikumine - see annaks oluliselt vähearenenud riikidele materiaalseid ressursse ja ka teadmisi.