Käesoleva essee eesmärk on arutleda veidi ID-kaardi kasutusest tänapäeva Eesti ühiskonnas. Jätan arutelu alt kõrvale teiste riikide ID-kaardid, kuna riigiti on nende funktsioonid veidi erinevad ja seega ka roll igapäevaelus on mõneti erinev.
Alustaksin sellest, kuidas on ID-kaart Eesti elanike poolt kasutusele võetud ja hetkeandmete kohaselt on kasutusel olevaid ID-kaarte ligi 1,14 miljonit. Digiallkirju on antud peaaegu 44 miljonit ja elektroonilisi isikutuvastusi on tehtud hetkel ligemale 75 miljonit.
Käesoleva aasta algul oli Eesti arvestuslik rahvaarv 1,34 miljonit inimest. Kui jätame kõrvale väikelapsed, kellest kõigil ei pruugi olla ID-kaarti, siis jääb tõenäoliselt veel peaaegu 100000 elanikku, kellel ei ole kehtivat elektroonilist isikutunnistust.
Millest need numbrid meile kõnelevad? Lihtne matemaatika näitab, et tehtud on 65 isikutuvastust ja 39 digiallkirja iga kaardi kohta.
Kui vaadata eespool toodud numbreid, siis tundub, et muretsemiseks ei olegi nagu põhjust. ID-kaarti ei ole kasutusele võtnud umbes 7% inimestest ja see protsent väheneb iga päevaga. Meie ühiskonnas on alati inimesi, keda me peame kuuluvaks kusagile „neljandasse eestisse“ ja kellele paljud kaasaja ühiskonna elu igapäevahüved tunduvad kui kättesaamatud neoonvirvatulukesed. Ma ei ole sotsiaaltöötaja ja mulle tundub, et kui inimene on valinud endale sellise tee, siis ei muuda ID-kaardi olemasolu nende elukvaliteeti kuigivõrd.
Toomas Hendrik Ilves on öelnud umbes 15 aastat tagasi, et tuleviku ühiskond jaguneb kaheks – ühes osas elavad need, kes elavad teadmiste maailmas. Teises osas elavad need, kellest saavad hamburgerimüüjad, tänavapühkijad ja teised, kes pole vaevunud vaeva näha. Esimese osa inimesed elavad hästi. On meie oma valik, kas me püüame elada teadmiste maailmas või soovime kärutada essu. Meenutan mõningaid oma põhikooliaegseid klassikaaslasi, kellel õppimisega ei läinud just kõige paremini, kuid kes see-eest olid niisama „kõvad tegijad“. Peale 8. klassi lõppu läksid nad meilt valdavalt ära kutsekoolidesse, kes maaparandajaks, kes traktoristiks või hoopis müüjaks õppima. Sel ajal kui meie keskkooli lõpetasime, olid nemad juba töökohale asunud, esimesed palgad kätte saanud ja kõigile tundus, et nemad elavad hästi. Keskkoolipinki jäid ju nühkima lollid, kellel ei olnud aimu „tõelisest elust“.
Nüüd, üle kahekümne aasta hiljem, on nad ikka needsamad traktoristid, autojuhid ja müüjad, kuid keegi, sealhulgas ka nemad ise, ei arva enam, et nad hästi elavad.
Milleks me kasutame ID-kaarti igapäevaselt? Kas ainult jää kraapimiseks auto tuuleklaasilt ja kas see muudab meie elujärge paremaks? Muudab muidugi elu paremaks, jää saab kraabitud ja ongi jälle hea minna oma puhtaesiaknalise bemmiga haburgeriputka juurde chillima. Kui me ei tea, millega on tegu ja milliseid kasutusvõimalusi see meile pakub, siis on tegu ühe lihtsa plastitükiga, millega polegi midagi mõistlikku teha. Kraabime klaasi puhtaks ja korraks muutubki elu paremaks. Teised, lollid, istuvad kodus, topivad oma kaarti kusagile lugejasse, autendivad, identifitseerivad, annavad digiallkirju ja ei ole neil aimugi „tõelisest elust depressiivses Eesti väikelinnas“.
Tuleme tagasi toonase Eesti suursaadiku USA-s, praeguse presidendi, väite lõpposa juurde. Kas need, kes ID-kaarti aktiivselt igapäevaselt kasutavad, elavad hästi? Keskmiselt võttes tõenäoliselt elavad, sest nende maailmas on arvatavasti rohkem teadmisi, kui teistel – nad teavad, et ID-kaardiga saab sisse logida paljudesse registritesse, teha kümneid ja sadu erinevaid toiminguid ning pankade PIN-koodikaarte ei taha nad enam ammu kasutada. Mõtlesin hetkeks enda peale, käesoleval hetkel olen kõndinud mitu nädalat niimoodi ringi, et mul ei ole ühtegi sularahakrooni rahakotis. See ei ole mul takistanud mitte ühegi tehingu sooritamist, sest olen selle aja jooksul teinud kümmekond pangaülekannet ja ka poes olen saanud sularahata hakkama. Olen loginud ID-kaardi abil sisse mitmetesse registritesse, saanud sealt oma tööks vajalikke andmeid ja ole raisanud aega pangas ega kohapeal registriasutuses käimisele. ID-kaardist on saanud osake minu elust. Tõsi, ei saa kategooriliselt väita, et ma ei kujutaks oma elu ilma ID-kaardita ette – kujutan küll, sest ma kujutan oma elu väga hästi ette ka ilma teatrite, muusika, kino, raamatute ja reisideta. Ilma kõige selleta oleks minu elu palju vaesem ja üksluisem.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ID-kaart - kas kultuurisümbol või lollimärk - sõltub vaataja vaatevinklist. Kes on harjunud sellega jääd kraapima ja on selle üle uhke, siis tema jaoks on see lollimärk, millest ollakse uhkusega üle. Kes on harjunud ID-kaarti kasutama kogu tema üha avarduvas võimalusterohkuses, siis selle inimese jaoks on ID-kaart üks paljudest kultuurisümbolitest, mis on osakesed meie igapäevamaailmast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar